Konverentsi üks keskseid sõnumeid oli, et traditsioonilised kuivenduspõhised lahendused ei ole enam piisavad. Tulevik kuulub andmepõhisele ja integreeritud veemajandusele, kus kuivendus ja niisutus toimivad tervikuna ning otsused põhinevad seirel, modelleerimisel ja digilahendustel.
Eraldi rõhutati põhimõtet „rohkem saaki ühe veeühiku kohta“, mis kujuneb uueks standardiks ka piirkondades, kus veepuudus ei ole ajalooliselt olnud keskne probleem.
Olulise teemana käsitleti ka Balti riikide ühiseid väljakutseid – sagenenud valingvihmad ja pikemad põuaperioodid. Leedu ja Läti kogemus näitab, et 40–70 aastat tagasi rajatud kuivendussüsteemid ei vasta enam tänastele tingimustele ning vajavad ümberkujundamist mitmeotstarbelisteks veemajandussüsteemideks. Samas rõhutati, et ilma selge riikliku visiooni ja koordineeritud investeeringuteta jäävad lahendused killustatuks.
Ettekannetes toodi esile ka praktiline aspekt: kuivendussüsteemide rekonstrueerimine võib ajutiselt halvendada veekvaliteeti, mistõttu tuleb meetmeid rakendada teaduspõhiselt ja kohapõhiselt.
Konverentsi raames külastati Jõelähtme valda, kus tutvuti Eesti looduslike eripärade ja maaparandussüsteemidega. Osalejatele avaldas muljet nii karstinähtuste mõju veerežiimile kui ka maaomanike valmisolek süsteeme korras hoida ka ilma toetusteta.
“Maaparandusel on mõju aastateks, seepärast on oluline mõelda ette pikemalt, vaadata tuleviku vajadusi ja märgata signaale, mis juba praegu avalduvad. Tehnilised lahendused nõuavad mahukaid investeeringuid, teadmiste jagamine erinevate riikide vahel annab võimaluse õppida üksteiselt ja seeläbi leida tõhusamad ning soodsamad lahendused. Paralleelselt tuleb silmas pidada mõju keskkonnale ja teha valikud, mis on keskkonnasäästlikud,“ sõnas konverentsi korraldanud Maa- ja Ruumiameti maaparanduse ja riigimaade teenistuse direktor Anu Nemvalts.
