Miks on kraadimõõtmine oluline?
- Tõestamaks, et Maa ei ole täpselt kerakujuline, organiseeris Pariisi Teaduste Akadeemia 1735. aastal kaks ekspeditsiooni: ühe Peruusse ekvaatorile ja teise Lapimaale polaarjoonele.
- Samaaegselt toimus ka kolmas kraadimõõtmine Prantsusmaal. Pariisi Teaduste Akadeemia ekspeditsioonidega tehti kindlaks, et ühele kraadile vastava meridiaanikaare pikkus on ekvaatoril 110,9 km, Pariisi juures 111,3 km ja polaarjoonel 111,9 km.
- Nii tõestati kraadimõõtmiste kasutamisega, et Maa on poolustelt kokku surutud.
- 19. sajandil toimus mitmeid kraadimõõtmisi nii Euroopas, Indias kui ka Ameerikas. Tähtsamad neist olid 1783–1808 Inglise-Prantsuse kraadimõõtmine Põhja-Šotimaast kuni Alžiirini ja 1816–1855 Vene Teaduste Akadeemia kraadimõõtmine Põhja-Jäämerest kuni Doonau jõeni.
Struve meridiaani lugu
-
1809
Carl Friedrich Tennerile tehti ülesandeks luua triangulatsioonivõrk Peterburist üle Narva Tallinna suunas ja sealt edasi Tartuni.
-
1816
Tenner alustas oma kaaslastega triangulatsiooni loomist praeguse Leedu territooriumil.
-
1822–1827
Välimõõtmised Eestis.
-
1828
1828 sõlmitud kokkuleppe alusel ühendati Struve ja Tenneri kaaremõõtmised, kus Tennerile jäi geodeetiline ja Struvele astronoomiline osa.
-
1816–1855
Meridiaanikaare pikkuse mõõtmine toimus ajavahemikul 1816–1855 astronoom F. G. W. Struve juhendamisel. Mõõtmiste suur täpsus tolle aja kohta ( ± 12 m), näitas esimest täpset pikka meridiaanikaare osa mõõtmist.
Meridiaanikaar koosnes 258 kolmnurgast ja 265 põhipunktist. Kahjuks ei olnud kõik meridiaanikaare punktid kindlustatud või olid kindlustatud ebapiisavalt, mistõttu on paljud neist praeguseks hävinud.
Meridiaanikaare mõõtmiste tulemuseks oli 25°20' vastava meridiaanikaare pikkuse (2880 km) määramine, mis oli kõige ulatuslikum kraadimõõtmine 19. sajandil. Tartu meridiaani erinevate kaarelõikude mõõtandmete võrdlus näitas, et ühele laiuskraadile vastava kaare pikkus suureneb ebaühtlaselt pooluse suunas.
-
1946
Meridiaanikaare mõõtmistulemusi kasutas C. F. Gauss kartograafiliste projektsioonide täpsustamisel ja F. W. Bessel maaellipsoidi (Bessel 1841) parameetrite määramisel.
Struve meridiaanikaare mõõtmisandmete edasine (lõplik) töötlemine toimuski Besseli ellipsoidil. Besseli poolt määratud maaellipsoidi parameetrid olid Eestis kasutusel kuni 1946. aastani ja mõnedes riikides (Indoneesia, Jaapan, Korea jne) on need kasutusel seniajani.
-
2005
15. juulil 2005 toimus Durbanis, Lõuna-Aafrika Vabariigis, UNESCO maailmapärandi komitee istung, kus kinnitati Struve geodeetilise meridiaanikaare lisamine maailmapärandi objektide nimekirja.
-
2005
Selle kinnituseks väljastati igale riigile sertifikaat, mis kinnitab Struve meridiaanikaare kuuluvust UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Nimekirja lisati Struve meridiaanikaare säilinud punktid (kokku 34) kümnest riigist: Norrast 4, Soomest 6, Venemaalt 2, Eestist 3, Lätist 3, Leedust 3, Valgevenest 5, Moldaaviast 1 ja Ukrainast 4 punkti.
Friedrich Georg Wilhelm Struve (vasakul) ja Carl Friedrich Tenner
Struve ja Tenner
Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793-1864) oli Saksa päritolu astronoom ja geodeet, Peterburi TA akadeemik 1832. aastast, Tartu Ülikooli tähetorni direktor 1820-1839 ning Tartu Ülikooli astronoomia ja geodeesia professor 1814-1838, Pulkovo observatooriumi rajajaid ja direktor aastatel 1839-1862.
Carl Friedrich Tenner (1783 –1859) sündis Virumaal Vaivara kihelkonnas Auvere mõisas. Geodeesiaõpinguid alustas ta 1802 Peterburis, 1809 tehti talle ülesandeks luua triangulatsioonivõrk Peterburist üle Narva Tallinna suunas ja sealt edasi Tartuni. 1816 alustas Tenner oma kaaslastega triangulatsiooni loomist praeguse Leedu territooriumil. 1828 sõlmitud kokkuleppe alusel ühendati Struve ja Tenneri kaaremõõtmised, kus Tennerile jäi geodeetiline ja Struvele astronoomiline osa.
Mõõtmistulemused
- Meridiaanikaare mõõtmiste tulemuseks oli 25°20' vastava meridiaanikaare pikkuse (2880 km) määramine, mis oli 19. sajandi ulatuslikumaks kraadimõõtmiseks.
- Tartu meridiaani erinevate kaarelõikude mõõtandmete võrdlus näitas, et ühele laiuskraadile vastava kaare pikkus suureneb ebaühtlaselt pooluse suunas.
- Meridiaanikaare mõõtmistulemusi kasutas C. F. Gauss kartograafiliste projektsioonide täpsustamisel ja F. W. Bessel maaellipsoidi (Bessel 1841) parameetrite määramisel.
- Struve meridiaanikaare mõõtmisandmete edasine (lõplik) töötlemine toimuski Besseli ellipsoidil.
- Besseli poolt määratud maaellipsoidi parameetrid olid Eestis kasutusel kuni 1946. aastani ja mõnedes riikides (Indoneesia, Jaapan, Korea jne) on need kasutuselel seniajani.
Struve meridiaankaare mõõtmised Eestis
Kokku valiti Eestis mõõtmisteks 20 põhipunkti, 2 abipunkti (Rakke ja Viru-Nigula) ja baasjoon. Ehitati mõõtmisteks vajalikud signaalid. Välimõõtmised toimusid 1822. Aasta kevadest kuni 1827. aasta sügiseni. Välimõõtmine lõppes Simuna-Võivere baasjoone mõõtmisega. Eestis on Struve meridiaanikaare UNESCO maailmapärandi objektideks Simuna-Võivere baasjoone otspunktid ja Tartu tähetorni hoone.
Tartu tähetorn
- Tartus kasutas Struve mõõtmistel astronoomia observatooriumi kupli tsentri juures olevat punkti, mis kahjuks ei ole säilinud.
- Selle punkti projektsiooni kupli all oleva ruumi põrandale oli võimalik taastada Struve joonise ja mõõtandmete järgi.
- See tsenter tähistati 12 mm läbimõõdulise pronkstsentriga, mille sfäärilises otsas on tsentriauk.
Simuna-Võivere baasjoone otspunktid
- Simuna-Võivere baasjoon asus Avanduse ja Võivere mõisa tasastel, ühtlase kaldega põldudel, kus puudusid mõõtmisi segavad pinnavormid. Baasjoone otste kõrguste vahe oli 6,3 m, joone pikkus 4,5 km.
- Baasjoone üks otspunktidest Simunas on tähistatud 1,9 m kõrguse graniitsambaga, millel on aastaarv 1849. Meridiaanikaare mõõtmise tähis on kultuuriministri määrusega nr 24 13. maist 1997 kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse (nr 5753).
- Baasjoone teine otspunkt Võiveres arvati olevat hävinud. 2001 teostatud instrumentaalsete otsingute käigus leiti see üles. (Märkus: Struve poolt saadud tulemus (merepinnal) oli 4512,279 m, 2001 teostatud GPS-mõõtmistest arvutatud baasjoone pikkus oli 4512,293 m; tulemuste vahe 0,014 m ehk 14 mm, mis tõestab, et tegemist on Struve poolt mõõdetud punktidega.) Tsentrimärgiks on paekivist ja lubjasegust laotud vundament mõõtmetega 204×204 cm, millel asetseb suur graniitkivi sissepuuritud tsentriauguga. Võivere otspunkt tähistati 2011.aastal klaaspüramiidiga.
Simuna (vasakul) ja Võivere otspunktid
UNESCO nimekirjade ja võrgustike kaart
Kaart tutvustab Eesti näidete varal nii eesti kui ka inglise keeles maailmapärandit, vaimset kultuuripärandit, maailma mälu registrit, loovlinnu, biosfääri ala, UNESCO ühendkoole ja UNESCO õppetoole. Iga kategooria kohta on olemas lühikirjeldus koos videoga ja kaardil on märgitud nimekirjadesse ja võrgustikesse kuuluvad konkreetsed paigad koos lühitutvustusega. Vaata kaarti
Viimati uuendatud 22.12.2024
