Tuleb teha ettepanek riigiarhitekti ameti ära kaotamiseks, kuulsin ühest raadiosaatest veel enne, kui olin sellele tööle asunud.
Tuleb tunnistada, et olin ise esialgu üks skeptilisemaid inimesi selle ametikoha suhtes ja seetõttu esialgu ka ei kandideerinud. Mitte seetõttu, et oleksin kahelnud riikliku tasandi ruumipädevuse vajalikkuses, pigem nägin enda ees mitut olulist riski.
Esiteks, kas tähtsa nimega rollil saab olema ka mõju.
Euroopas on riigiarhitekte vaid mõnes riigis ning nende rollid on üsna erinevad. Sageli täidavad nad pehme mõjutaja rolli targemate ruumiotsuste nimel. Minu üllatus oli suur, kui sain teada, et Eestis on riigiarhitektil ka otsene seadusega ettenähtud roll ruumiotsustes. Strateegilise ruumiplaneerimise teenistuse kaudu, mida juhin, vastutame planeeringute läbivaatamise, riigimaa kasutusse suunamise ning maahindamise ja turuanalüüside eest.
Teiseks riskiks pidasin seda, kas üks inimene suudab nii erinevaid rolle ja ootusi korraga välja vedada, ilma et kannataks inimene ise või töö kvaliteet.
Riigiarhitektilt oodatakse ühtaegu teenistuse (36 FTEd) juhtimist, panustamist maa- ja ruumiameti juhtkonna liikmena, osalemist komisjonides ja juhtrühmades, erinevate osapoolte koostöö vedamist, eksperdina nõustamist ning avalikkuses kvaliteetse ruumi eest kõnelemist. Seega oli algusest peale selge, et sellise rolli mõju sõltub vähem ühest inimesest ja rohkem tugevast meeskonnast. Seetõttu panustasin suure osa esimesest poolaastast inimestesse, ühiste arengusuundade seadmisesse ja koostööviiside kujundamisse.
„Sa oled siis direktor-bürokraat,“ kostis keegi publikust pärast üht ettekannet. Ja selles peitus kolmas risk.
Olen töötanud üle kümne aasta omavalitsuses ning hiljem erasektoris strateegilise konsultandina. Olen näinud, kuidas bürokraatia kasvab kui pärmi peal. Otsustamine eemaldub inimestest, sest uusi nõudeid on lihtsam juurde kirjutada kui vanu ära võtta. Lihtsam on viidata seaduse tekstile kui võtta vastutus ja teha kaalutlusotsus. Iga järgmine kohtulahend toodab juurde uusi nõudeid. Kõik need tähelepanekud seadsime enda teenuste arendamisel olulisteks alusteks.
Muutused algavad iseendast
Seadsime eesmärgiks olla bürokraatia kasvatamise asemel selle vähendaja, tähenärimise asemel sisuline kaasamõtleja ning suunata teadlikult rohkem tähelepanu suuremate linnade asemel kõikjale mujale. Sama oluliseks sai põhimõte, et enne iga uue teenuse või projekti käivitamist tuleb küsida lõppkasutajatelt, kas seda ka päriselt vaja on.
Planeeringute valdkonnas liigume seaduse muudatusega heakskiitja rollist varasema kaasamõtleja ja kooskõlastaja rolli poole. Samal ajal lisandub meile võimalus teha haldusjärelevalvet planeerimisprotsesside üle. Eesmärk on aidata tuvastada takistusi ja toetada lahenduste leidmist. Teadliku planeerimise pidurdamise korral on võimalik ka sunniraha määrata.
Ka riigimaa juhtimises oleme kujundanud end senisest aktiivsemaks halduriks. Lihtsa müügi asemel eelistame üha enam hoonestusõiguste seadmist ja eelnevat läbiplaneerimist, et tagada pikaajaline maareserv, mis ei seisaks niisama jõude. Koostöös omavalitsustega korraldame planeerimiseelseid visioonivõistlusi kohtades, kus kohapeal napib selleks ressursse. Esimeseks prooviks sai Sindi keskus Tori vallas.
Mis on kvaliteetne ruum ja kuidas selleni jõuda?
Esimesed riskid maandatud ja töökultuur juurutatud, jõudsin kiiresti katusküsimuseni, mille jaoks riigiarhitekti ametikoht üldse loodi. Kvaliteetsete ruumiotsuste tagamine. Sellest aastast on kvaliteedi kriteeriumid ka seadusandlikul tasandil nõutud.
Kvaliteetne ruum võib kõlada abstraktselt, kuid selle sisu on tegelikult üsna lihtne. Juba Vitruvius sõnastas ligi kaks tuhat aastat tagasi hea ruumi alustalad: firmitas, utilitas, venustas – kestvus, kasutatavus ja ilu. Samale loogikale toetuvad ka tänapäevased kvaliteetse ruumi käsitlused alates Davosi deklaratsioonist kuni Uue Euroopa Bauhausi ja Eesti kvaliteetse ruumi aluspõhimõteteni. Aga kuidas seda kõike suurepärast siis tagada?
Esimene oluline õppetund on see, et kvaliteetset ruumi ei loo ainult arhitektid ja planeerijad.
Kõik mõjutavad ruumi, kuid näevad ja räägivad sellest erinevalt. Seetõttu tuleb otsida liitlasi ka sealt, kus esmapilgul ruumiloomet ei paista. Hea näide on meie koostöö politsei- ja piirivalveametiga, kes edendab CPTED-i (kuritegevuse vähendamine keskkonnadisaini abil) põhimõtete rakendamist turvalisema keskkonna kujundamiseks. Politsei kogemus ruumi kasutajana ja probleemide varajase märkajana on väärtuslik teadmine, mida ruumiotsustes kasutada.
Teiseks peavad kvaliteedikriteeriumid jõudma otsustusmehhanismidesse. Koos rahandusministeeriumiga oleme käivitanud protsesside ja metoodika ülevaatuse, et kvaliteetse ruumi põhimõtted oleksid riiklike kinnisvarainvesteeringute varajases faasis süsteemselt läbi mõeldud. Eesmärk on tagada otsuste läbimõeldus, kohapõhine analüüs enne, kui miljonid on juba kulutatud.
Oleme haaratud mitmetesse riiklikesse investeeringuotsustesse. Näiteks uue multifunktsionaalse halli arutelus ei ole alustuseks kõige olulisem küsimus hoone arhitektuur, vaid selle asukoht, terviklik mõju nii liikuvuse, majanduse kui ka regionaalarengu aspektist.
Kolmandaks vajame rohkem ruumidiplomaatiat. Estonia teatri juurdeehitus, Linnahall, Tallinna suurhaigla või kohtu võimalik väljaviimine vanalinnast näitavad, kui kiiresti võivad osapooled kaevuda vastandlikesse positsioonidesse. Seega on oluline protsessi kvaliteet.
Riigiarhitekt ei saa neid vaidlusi teiste eest ära lahendada, investeeringu elluviimise eest vastutab siiski vastutav asutus. Küll aga tuleb toetada erinevate kogemuste ja vaatenurkade kokkutoomisega, mis võimaldavad osapooltel näha oma positsioonist kaugemale.
Neljandaks eeldavad kvaliteetsed ruumiotsused targemat kaasamist. Kaasamine tähendab oskust valida õiged inimesed, küsimused ja meetodid õigel ajal. Edukas kaasamine ei tähenda tingimata, et kõik on nõus, vaid et nad mõistavad, miks sellise otsuseni jõuti.
Tuuleenergeetika on hea näide. Taastuvenergia arendamise vajadus on selge, kuid sama selged on kohalike kogukondade hirmud ja ootused.
Ühel koostöisel päeval tõime ühe laua taha omavalitsused, arendajad, eksperdid, riigiasutused ja ka inimesed, kes suhtuvad tuuleenergeetikasse kriitiliselt. Selgus, et väga erinevate vaadetega inimesed on täiesti võimelised pidama konstruktiivset dialoogi, kui protsess on hästi ette valmistatud ja osapooled tunnevad, et neil on arutelus oma roll. Kõnekal kombel toimus samal ajal rahvamaja ees meeleavaldus plakatite ja mikrofonidega. Seegi on osa demokraatlikust ühiskonnast.
Muutused, millel pole omanikku
Viimaks peame mõistma, et ruum on komplekssüsteem. Kui planeeringul ja uuel hoonel on konkreetne huvitatud tellija, siis maahõivel, valglinnastumisel, väiksemate keskuste kahanemisel sellist ühte vastutajat ei ole. Ometi mõjutavad just need küsimused kõige enam seda, millises Eestis me tulevikus elame.
Need on niinimetatud nurjatud probleemid ja nende lahendamine eeldab paljude otsuste koordineeritust. Nagu jalgrattakasutus ei kasva ainult rattateid ehitades, ei sünni ka kompaktsemad asulad või atraktiivsemad keskused ühe meetme toel.
Seetõttu näen riigiarhitekti ühe olulisema ülesandena võrgustike loomist komplekssete väljakutsete lahendamiseks. Tuua kokku vajalikud osapooled, kujundada ühine teadmusväli ning hoida keerulised teemad järjepidevalt avalikus arutelus.
Kompaktsete asulate missioon
Järgmiste aastate läbivaks missiooniks on Eesti üleriigilisest planeeringust tulenev kompaktsete asulate eesmärk. Jätkuv maahõive ja ruumiline hajumine muudavad Eesti ülalpidamise järjest kallimaks. Samal ajal vajame kvaliteetset elukeskkonda ja taskukohaseid elukohti üle Eesti.
Seetõttu peame õppima olemasolevat hoonestust, taristut ja asulaid rohkem väärtustama. Enne uute alade kasutuselevõttu tasub alati küsida, kas sama vajadust on võimalik lahendada olemasolevas ruumis.
Kompaktsuse ehk mõistliku ruumikasutuse eesmärki kanname kõigis oma teenustes, nii planeeringute nõustamises ja kooskõlastamises, riigimaa kasutusse andmises, omavalitsuste arenguprogrammides, koolitustes kui ka koostöövõrgustikes.
Kuigi olen ka ise olnud valvas ja kriitiline rolli suhtes, mida täidan, ei küsi ma enam ammu, kas Eesti vajab riigiarhitekti.
Eestis on riigiarhitekt unikaalses positsioonis. Ühest küljest on minu juhitaval tiimil konkreetselt seadusega ettenähtud ülesanded, mille kaudu juurutada kvaliteetseid ja kiiremaid ruumiotsuseid. Teisest küljest on võimalik nüüd lihtsalt tagada riiklikes investeeringuotsustes ruumipädevuse kohalolu. Kuid kõige suuremat mõju näen ma just „pehme jõu“ avaldamisel läbi koostöövõrgustike juhtimise, saavutamaks muutusi väljakutsetes, millele on raske konkreetselt näppu peale panna, kuid mille mõju on pikaajaline.
Autor: Riigiarhitekt Tõnis Arjus
Loomise kuupäev: 08.06.2026
